Eesti Arhiivi Austraalias loomise idee sai alguse 1952 tollaselt Austraalia Eesti Seltside Liidu esimehelt Aleksander Peelilt. Tõelise hoo sai arhiivi tegevus sisse 1953, kui arhivaariks sai dr Hugo Salasoo, kes pidas seda ametit 38 aastat, kuni 1991. Sama aasta sügisel, pisut enne 90 sünnipäeva, katkes põlise arhivaari elutee. 1994 koliti arhiiv Sydney Eesti Majja ja arhivaariks sai Maie Barrow.
Tänu Hugo Salasoo määratule innule materjalide hankimisel saabus arhiivi hulganisti väärtuslikku vaimuvara. Kirgliku järjekindlusega püüdis ta muretseda kõike eestiainelist, mille kohta oli leidnud teavet. Pidevalt esitas ta väliseesti ajakirjanduses arhiivi aruandeid ja üleskutseid, kus selgitas eesti kirjanduse ja arhivaalide kogumise ning säilitamise vajadust. Seetõttu teati ja tunnustati arhiivi tegevust eestlaste hulgas üle maailma. Ise teadustöös osalenuna oskas arhivaar hinnata rahvuskaaslaste teadustegevust. Ta hankis eestlaste teadusmonograafiaid ja -separaate, pöördudes otse teadlaste poole või otsides andmeid ajakirjandusest. Ka oma korrespondentidele tuletas ta pidevalt meelde, et arhiivi ei unustataks.
Nii oli kogunenud arhiivi suurel hulgal vaimuvara, milles Salasoo ise hästi orienteerus, mitte aga järeltulijad. Alates 1994, kui arhiiv koliti Sydney Eesti Majja, algas arhiivis uus elu. Alustati materjali süstematiseerimist, hakati uurima paberi säilitamise probleeme, arvestades Austraalia mikrofaunat, desinfitseeriti arhiivimaterjale. Raamatute hulgas oli arvukalt dublette, mille säilitamiseks ei olnud arhiivis piisavalt ruumi. Need loovutati Eesti raamatukogudele. Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu väliseesti kirjanduse keskus sai 2007. aastal oma kogusse lisaks 355 raamatut, neist 120 esmaeksemplari Eestis, ka 116 numbrit perioodikat. Oma kogudes puuduvaid raamatuid said ka teised Eesti raamatukogud – Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu Linnaraamatukogu, Eesti Rahvusraamatukogu. Kirjanduse saatekulud tasuti Rahvuskaaslaste programmi toetusel.
Eesti Arhiivi Austraalias teadustööde kogu oli üks huvitavamaid ja unikaalsemaid. Kui palju on välismaal eestlastest või eesti päritolu teadlasi, ei oska keegi öelda. 1984 ilmus T. Künnapase toimetatud teatmik ”Eesti teadlased väljaspool kodumaad”, mis registreerib 578 väliseesti teadlase andmed. Kindlasti on teadlaste arv oluliselt suurem, ulatudes tõenäoliselt üle tuhande. Teatmiku koostajate andmetel jäi mitmesugustel põhjustel välja umbes 300 nime, kuid oli ka neid, kes ankeedile ei vastanud, samuti neid, kelle kohta andmed puudusid. Hugo Salasoo pöördus igal aastal kõigis väliseestlaste ajalehtedes eesti teadlaste poole üle maailma, et nad saadaksid oma teadustöid Eesti Arhiivile Austraalias. Üleskutsetele reageerisid ligi 700 teadlast, kelle poolt saadetud teadusartiklite ja separaatide arv ulatub kaugelt üle 10 000. See on unikaalne kogu, mis näitab, kui laiahaardeline oli eesti teadlaste tegevus ja kui tõsiselt nad osalesid maailma ülikoolide ja uurimisasutuste teadustegevuses. Paratamatult ei ole ka selles kogus kõigi teadlaste töid, kuid nende hulgas on tippe, kelle tegevus on tunnustatud terves maailmas, nagu majandusteadlane Ragnar Nurkse, geoloog Armin Öpik, astronoom Ernst Öpik, keemik Adolf Parts, matemaatik Edgar Krahn, teemandite uurija Arthur Linari Linholm, pingbetooni uurija August Komendant jpt.
Eesti Arhiivi Austraalias, mis asub Sydney Eesti Majas, tegutseb suures ruumipuuduses. Probleemne on ka Eesti Maja tulevik, sest vananeval eestlaskonnal on raske hoonet majandada. Austraalia Riigiarhiiviga on kokkulepe, et kui eestlastel oma arhiivi ei ole jaksu enam edasi pidada, võetakse sinna vastu ainult need arhivaalid ja trükised, mis on seotud eestlastega Austraalias. Suur osa teadustöödest aga Austraalia eestlastega seotud pole. Samuti puuduvad vabatahtlikel Sydneys võimalused teadustööde kogu töötlemiseks ja kättesaadavaks tegemiseks. Läbirääkimiste tulemusena otsustati teadustööde kogu üle tuua Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu väliseesti kirjanduse keskusesse. Sydneys oli huvi teadustööde vastu tagasihoidlik, kuid Eesti teadlastele pakub kogu suurt huvi, ainuüksi teadasaamine, millega eestlased maailmas on tegelnud ja praegugi tegelevad.
2012. aastal saabusid teadustööd Tallinnasse. Saatekulud tasuti Rahvuskaaslaste programmi toel. Teadustööde kogu korrastamine on keerukas ja aeganõudev töö, milleks saime rahalist abi rahvuskaaslaste programmilt. Lisaks separaatidele sisaldab saadetis ka monograafiaid ja artiklite koopiaid. Käsil on selle mahuka kogu korraldamine – monograafiate arvelevõtmine, separaatide sorteerimine ja mappidesse paigutamine autorite kaupa, järgneb nende kättesaadavaks tegemine kataloogis ja andmebaasides, seejärel tõenäoliselt teadustööde digiteerimine.
Suure arvu teadustöödega on esindatud loodusteadlane Johannes Piiper, arstiteadlane ja radioloog Jüri Kaude, folklorist ja keeleteadlane Felix Oinas, usuteadlane Arthur Võõbus, arstiteadlane Mart Männik, aatomifüüsik Indrek Martinson, botaanik Elmar Leppik, füüsik Rein Silberberg, arstiteadlane Matti Anniko, ajaloolane ja arhivaar Vello Helk, keeleteadlane Jaan Puhvel, astronoom Ernst Öpik, sotsioloog Rein Taagepera, arstiteadlane ja kirjanik Enn Nõu, matemaatik Jaak Peetre, keeleteadlane Ilse Lehiste, agronoom Elmar Järvesoo, arstiteadlane Peep Algvere, zooloog ja ökoloog Hans Kauri, biokeemik Lembitu Reio, psühholoog Endel Tulving, keeleteadlane Alo Raun. Koostamisel on teadlaste register andmetega isiku eluaastate, eriala ja separaatide arvu kohta.
Oluline on teadustööde kajastamine elektronkataloogis ESTER, mis võimaldab kättesaadavaks teha rahvuskaaslaste teadusloomingut ka kodumaal. Esialgu info kataloogis veel puudub, kuid teadustööde koguga on võimalik tutvuda TLÜ Akadeemilise Raamatukogu väliseesti kirjanduse keskuses.
Anne Valmas